...

Tegelikult tegin mina ka mõne pildi. Ilma sisalikkudeta.

Viimased pildid

Minu viimased pildid on nüüd ka seal kohal.
Viimaste juttudega läheb kauem aega, argipäev ammustab ja kõik need teised sõnad...

Käskivad kohanimed Korsika moodi

Tinuta ja Lama

maailma lõpus

Eelmine lugu lõppes siiski väikse kunstilise liialdusega, mitte tervet ülejäänud päeva ei veetnud ma mere ääres peesitades, vastu õhtut, kui selg juba vaikselt kõrbema hakkas, otsustasin veel väikse ekskursiooni ka teha. Vaatasin rohelisest raamatust, mida ilusat lähikonnas näha on ja sain teada, et Prunelli di Fiumorbo pidi ilus küla olema. Ega mind väga enam ei üllatanudki, et ilusasse kohta viiv tee osutus kitsaks mägiteeks, ilusate kohtadega on siin tihti nii. See tee osutus kohe eriti kitsaks ja eriti väänlevaks mägiteeks, juba poole mäe peal olid vaated hingematvad, ühel pool pilvedes mäetipud, teisel pool lage maa ja meri, tundus, nagu saaks seal maailm üldse otsa. Aga tee läks muudkui edasi ja muudkui ülespoole. Päris mäetipus oligi küla, oma kontinäriva koera, maalitud seintega saiapoe, kaarte mängivate vanameeste ja müüri peal ronivate kassidega, hingematvad vaated igas küljes. Aga pilved järgmise mäe tipus läksid üha süngemateks ja tagasitee mööda sama kitsast mägiteed oli natuke hirmutav, nii et väga pikalt ma seda ilu ei nautinud, põristasin vaikselt alla tagasi, tehes siiski ka väikseid pildistamispause.

hilinenud aruanne

Mere leidsin. Oli teine imelise liivarannaga, piiniamännid ranna ääres, metsikud lainejänkud mere peal. Julgustav oli siiski näha, et lainejänkude vahel hüppavad rõõmsad inimesed, ja muidugi kivikolinat ka ei kostnud, nagu Nice'is, kus samasugused lainejänkud eelmisel aasatal minu prillid nahka pistsid. Nii siis hüppasin varsti minagi rõõmsalt lainetes, alguses põlvini vees, pärast julgesin juba sügavamale ka minna.
Teisel päeval võtsin pähe otsida üles matkarada, mis sealsamas mererannas pidavat olema ja tegema tiiru Urbino tiigi ääres, kus pidavat saama näha palju linde ja muud imelist faunat ja floorat. Järgisin turismiinfost saadud brožüüri juhiseid küll, aga õiget rada ikka üles ei leidnud, pagan teab, kuhu see kadus... Selle asemel matkasin vapralt mööda kodust kruusateed, igal võimalusel keerasin väiksema haru peale (koostades mõttes paaniliselt kaarti: vasakule, vasakule, paremale, vasakule...) ja jõudsin lõpuks lausa võsavahelise rajani, mis, kae imet, viiski tiigini. Võsavahel lootsin lõpuks ometi kuulsat korsika metssiga kohata, aga ei halligi. Ainult sisalikud sibasid ringi, nagu igal pool, uudisena olid poriloikudes ka konnad.
Tiik lõhnas nagu meri, ja tõesti, üks lind lendas ka tiigi kohal, suur lind. See nähtud, keerasin otsa ümber, pildistasin üles võsa, konnad, männid ja arbuusid (tegelikult maasikapuu viljad) (pilte näeb siin) ja veetsin ülejäänud päeva mere ääres peesitades.

Tagasi päriselus

Nädal läks kui unenägu, lauldes ja mängides (laulis küll peamiselt meie hea autohaldjas, ehk üks korsika naislaulja, oma nelja laulu, mis ajakirjaga kaasa tulnud plaadil olid ja meil autosõidu ajal kogu aeg mängisid. Peaaegu jäid pähe).

Tagasireis oli pikem, aklimatiseerumispeatusega, ja kurnas veidi vähem. Isegi tagasisõit Bastiasse tundus lühem ja kiirem kui esimesel õhtul läbi pilkase pimeduse teed otsides. Eks oma osa oli nii paranenud nähtavusel kui ka autojuhi vilumusel. Isegi Marianne ei võtnud vaevaks eriti kilgata.

Bastia lennujaam oli tõesti väike, rohkem bussipeatuse moodi, lennukid olid ootesaali akna taga ilusti rivis, meie oma jäi tulekuga natuke hiljaks, siis me kõik olime rõõmsad, nähes teda siiski maandumas. Ootasime kuni eelmised reisijad lennukist välja said ja lennujaama sisse vudisid ja siis saime ka minema hakatud.

Pariisis tegime aklimatiseerumispeatuse, panime T-särgile jakikese peale ja seiklesime rongi ja metrooga Levallois'sse Katre juurde ööbima. Rongis loksudes olime veel reipad ja optimistlikud ja mõtlesime minna ka mõnd Pariisi vaatamisväärsust vaatama, Eiffeli põlgasin kaugeks, aga Triumfikaar on iseenesest jalutuskäigu kaugusel küll. Kuna aga juba lennujaamast väljaorienteerumine võttis jälle peaaegu tunnikese ja rongisõit teise samapalju ning meil oli vaja ka toitu hankida enne kui pood kinni pannakse, aga selgus, et kõik linnakese inimesed olid laupäeva õhtul toidupoodi külastamas, ei viitsinud me enam kuskile minna. Kui Katre ka jõudma hakkas, siis küll tegime veel väikse pingutuse ja käisime samas majas pesitsevast jaapanlaste restoranist süüa toomas. Õhtu möödus sushisid ja makisid vohmides, frikadellivarrastest ja grill-juustust rääkimata ning Rea käest viimase nädala uudiseid kuulates.

Hommik tuli jälle natuke liiga vara, aga ühistransport töötas kui õlitatult, jõudsime õigeks ajaks lennujaama, check-ini masin võttis meid jutule ja väravaga ei eksinud me ka rohkem kui ühe võrra.

Üldiselt võib kirjandi lõpetada klassikalise tõdemusega, et koju jõudes olime väsinud, kuid õnnelikud.

üksi

reisiseltskond lennuki peale paigutatud, jälle pool saart läbi sõidetud, uus hotell üles leitud, wifi tuvastatud. nüüd merd otsima:)