vendredi 30 octobre 2009
vendredi 2 octobre 2009
Viimased pildid
Minu viimased pildid on nüüd ka seal kohal.
Viimaste juttudega läheb kauem aega, argipäev ammustab ja kõik need teised sõnad...
Viimaste juttudega läheb kauem aega, argipäev ammustab ja kõik need teised sõnad...
jeudi 1 octobre 2009
lundi 28 septembre 2009
maailma lõpus
Eelmine lugu lõppes siiski väikse kunstilise liialdusega, mitte tervet ülejäänud päeva ei veetnud ma mere ääres peesitades, vastu õhtut, kui selg juba vaikselt kõrbema hakkas, otsustasin veel väikse ekskursiooni ka teha. Vaatasin rohelisest raamatust, mida ilusat lähikonnas näha on ja sain teada, et Prunelli di Fiumorbo pidi ilus küla olema. Ega mind väga enam ei üllatanudki, et ilusasse kohta viiv tee osutus kitsaks mägiteeks, ilusate kohtadega on siin tihti nii. See tee osutus kohe eriti kitsaks ja eriti väänlevaks mägiteeks, juba poole mäe peal olid vaated hingematvad, ühel pool pilvedes mäetipud, teisel pool lage maa ja meri, tundus, nagu saaks seal maailm üldse otsa. Aga tee läks muudkui edasi ja muudkui ülespoole. Päris mäetipus oligi küla, oma kontinäriva koera, maalitud seintega saiapoe, kaarte mängivate vanameeste ja müüri peal ronivate kassidega, hingematvad vaated igas küljes. Aga pilved järgmise mäe tipus läksid üha süngemateks ja tagasitee mööda sama kitsast mägiteed oli natuke hirmutav, nii et väga pikalt ma seda ilu ei nautinud, põristasin vaikselt alla tagasi, tehes siiski ka väikseid pildistamispause.
hilinenud aruanne
Mere leidsin. Oli teine imelise liivarannaga, piiniamännid ranna ääres, metsikud lainejänkud mere peal. Julgustav oli siiski näha, et lainejänkude vahel hüppavad rõõmsad inimesed, ja muidugi kivikolinat ka ei kostnud, nagu Nice'is, kus samasugused lainejänkud eelmisel aasatal minu prillid nahka pistsid. Nii siis hüppasin varsti minagi rõõmsalt lainetes, alguses põlvini vees, pärast julgesin juba sügavamale ka minna.
Teisel päeval võtsin pähe otsida üles matkarada, mis sealsamas mererannas pidavat olema ja tegema tiiru Urbino tiigi ääres, kus pidavat saama näha palju linde ja muud imelist faunat ja floorat. Järgisin turismiinfost saadud brožüüri juhiseid küll, aga õiget rada ikka üles ei leidnud, pagan teab, kuhu see kadus... Selle asemel matkasin vapralt mööda kodust kruusateed, igal võimalusel keerasin väiksema haru peale (koostades mõttes paaniliselt kaarti: vasakule, vasakule, paremale, vasakule...) ja jõudsin lõpuks lausa võsavahelise rajani, mis, kae imet, viiski tiigini. Võsavahel lootsin lõpuks ometi kuulsat korsika metssiga kohata, aga ei halligi. Ainult sisalikud sibasid ringi, nagu igal pool, uudisena olid poriloikudes ka konnad.
Tiik lõhnas nagu meri, ja tõesti, üks lind lendas ka tiigi kohal, suur lind. See nähtud, keerasin otsa ümber, pildistasin üles võsa, konnad, männid ja arbuusid (tegelikult maasikapuu viljad) (pilte näeb siin) ja veetsin ülejäänud päeva mere ääres peesitades.
Teisel päeval võtsin pähe otsida üles matkarada, mis sealsamas mererannas pidavat olema ja tegema tiiru Urbino tiigi ääres, kus pidavat saama näha palju linde ja muud imelist faunat ja floorat. Järgisin turismiinfost saadud brožüüri juhiseid küll, aga õiget rada ikka üles ei leidnud, pagan teab, kuhu see kadus... Selle asemel matkasin vapralt mööda kodust kruusateed, igal võimalusel keerasin väiksema haru peale (koostades mõttes paaniliselt kaarti: vasakule, vasakule, paremale, vasakule...) ja jõudsin lõpuks lausa võsavahelise rajani, mis, kae imet, viiski tiigini. Võsavahel lootsin lõpuks ometi kuulsat korsika metssiga kohata, aga ei halligi. Ainult sisalikud sibasid ringi, nagu igal pool, uudisena olid poriloikudes ka konnad.
Tiik lõhnas nagu meri, ja tõesti, üks lind lendas ka tiigi kohal, suur lind. See nähtud, keerasin otsa ümber, pildistasin üles võsa, konnad, männid ja arbuusid (tegelikult maasikapuu viljad) (pilte näeb siin) ja veetsin ülejäänud päeva mere ääres peesitades.
dimanche 27 septembre 2009
Tagasi päriselus
Nädal läks kui unenägu, lauldes ja mängides (laulis küll peamiselt meie hea autohaldjas, ehk üks korsika naislaulja, oma nelja laulu, mis ajakirjaga kaasa tulnud plaadil olid ja meil autosõidu ajal kogu aeg mängisid. Peaaegu jäid pähe).
Tagasireis oli pikem, aklimatiseerumispeatusega, ja kurnas veidi vähem. Isegi tagasisõit Bastiasse tundus lühem ja kiirem kui esimesel õhtul läbi pilkase pimeduse teed otsides. Eks oma osa oli nii paranenud nähtavusel kui ka autojuhi vilumusel. Isegi Marianne ei võtnud vaevaks eriti kilgata.
Bastia lennujaam oli tõesti väike, rohkem bussipeatuse moodi, lennukid olid ootesaali akna taga ilusti rivis, meie oma jäi tulekuga natuke hiljaks, siis me kõik olime rõõmsad, nähes teda siiski maandumas. Ootasime kuni eelmised reisijad lennukist välja said ja lennujaama sisse vudisid ja siis saime ka minema hakatud.
Pariisis tegime aklimatiseerumispeatuse, panime T-särgile jakikese peale ja seiklesime rongi ja metrooga Levallois'sse Katre juurde ööbima. Rongis loksudes olime veel reipad ja optimistlikud ja mõtlesime minna ka mõnd Pariisi vaatamisväärsust vaatama, Eiffeli põlgasin kaugeks, aga Triumfikaar on iseenesest jalutuskäigu kaugusel küll. Kuna aga juba lennujaamast väljaorienteerumine võttis jälle peaaegu tunnikese ja rongisõit teise samapalju ning meil oli vaja ka toitu hankida enne kui pood kinni pannakse, aga selgus, et kõik linnakese inimesed olid laupäeva õhtul toidupoodi külastamas, ei viitsinud me enam kuskile minna. Kui Katre ka jõudma hakkas, siis küll tegime veel väikse pingutuse ja käisime samas majas pesitsevast jaapanlaste restoranist süüa toomas. Õhtu möödus sushisid ja makisid vohmides, frikadellivarrastest ja grill-juustust rääkimata ning Rea käest viimase nädala uudiseid kuulates.
Hommik tuli jälle natuke liiga vara, aga ühistransport töötas kui õlitatult, jõudsime õigeks ajaks lennujaama, check-ini masin võttis meid jutule ja väravaga ei eksinud me ka rohkem kui ühe võrra.
Üldiselt võib kirjandi lõpetada klassikalise tõdemusega, et koju jõudes olime väsinud, kuid õnnelikud.
Tagasireis oli pikem, aklimatiseerumispeatusega, ja kurnas veidi vähem. Isegi tagasisõit Bastiasse tundus lühem ja kiirem kui esimesel õhtul läbi pilkase pimeduse teed otsides. Eks oma osa oli nii paranenud nähtavusel kui ka autojuhi vilumusel. Isegi Marianne ei võtnud vaevaks eriti kilgata.
Bastia lennujaam oli tõesti väike, rohkem bussipeatuse moodi, lennukid olid ootesaali akna taga ilusti rivis, meie oma jäi tulekuga natuke hiljaks, siis me kõik olime rõõmsad, nähes teda siiski maandumas. Ootasime kuni eelmised reisijad lennukist välja said ja lennujaama sisse vudisid ja siis saime ka minema hakatud.
Pariisis tegime aklimatiseerumispeatuse, panime T-särgile jakikese peale ja seiklesime rongi ja metrooga Levallois'sse Katre juurde ööbima. Rongis loksudes olime veel reipad ja optimistlikud ja mõtlesime minna ka mõnd Pariisi vaatamisväärsust vaatama, Eiffeli põlgasin kaugeks, aga Triumfikaar on iseenesest jalutuskäigu kaugusel küll. Kuna aga juba lennujaamast väljaorienteerumine võttis jälle peaaegu tunnikese ja rongisõit teise samapalju ning meil oli vaja ka toitu hankida enne kui pood kinni pannakse, aga selgus, et kõik linnakese inimesed olid laupäeva õhtul toidupoodi külastamas, ei viitsinud me enam kuskile minna. Kui Katre ka jõudma hakkas, siis küll tegime veel väikse pingutuse ja käisime samas majas pesitsevast jaapanlaste restoranist süüa toomas. Õhtu möödus sushisid ja makisid vohmides, frikadellivarrastest ja grill-juustust rääkimata ning Rea käest viimase nädala uudiseid kuulates.
Hommik tuli jälle natuke liiga vara, aga ühistransport töötas kui õlitatult, jõudsime õigeks ajaks lennujaama, check-ini masin võttis meid jutule ja väravaga ei eksinud me ka rohkem kui ühe võrra.
Üldiselt võib kirjandi lõpetada klassikalise tõdemusega, et koju jõudes olime väsinud, kuid õnnelikud.
samedi 26 septembre 2009
üksi
reisiseltskond lennuki peale paigutatud, jälle pool saart läbi sõidetud, uus hotell üles leitud, wifi tuvastatud. nüüd merd otsima:)
vendredi 25 septembre 2009
Zen
Perenaine rääkis juba pühapäeval, et tore ja lapsega läbitav 800-meetrine matkarada läheb otse tema värava kõrvalt läbi naabri aia jõe äärde. Ja et raja lõpus saab läbi jõe sumada vana veskit vaatama ning jõe sügavamas kohas ka ujuda. Kõlas jõukohaselt, mõtlesime viimase siinse päeva hakatuseks raja läbi jalutada. Läksime nii-öelda käed taskus ja mütsiga lööma. Kummisussid olid õnneks siiski kaasas, jõest läbisumamine toimus pigem nagu kogu aeg ja juhtus varem, kui kirjelduse järgi oleks arvanud. Aga lõpuks oli rägastikus puie all kaunis veesilm (nii palju jahe, et ujuma lõpuks ikkagi ei läinud, pealegi olid seal vesiämblikud). Keskpäevavalgus peegeldus sealt vastu, üle tammi vahutas mägedest vett juurde ja teisest otsast voolas omasoodu üle kivide mere poole (seal ta veel ei tea, et mere ääres lõppeb jõgi lihtsalt ära - on üks suur loik, optimismi mõttes võib oletada, et sealt poeb vesi rannakivikeste vahelt merre).
Istusime ja vaatasime seda vett, puud tegid otsekui koopa, palav ka ei olnud, keegi meid sealt kätte ei saanud, hea rahulik oli olla.
Aga homme peab jälle inimeste sekka minema.
Õhtul püüdsime ka väheke aklimatiseeruda, sõime San Fiurenzus õhtust. Söök oli hea ja koht muhe, aga perenaine (või ettekandja, ei saanud aru, aga poeetilisem on kujutleda, et perenaine) jõudis juba Mariannet kõrva tagant sügamas käia ja seltskondlisi märkusi teha. Me just olime hommikul üksteist õnnitlenud selle puhul, et oleme leidnud siit lõunamaalt koha, kus otsemaid teisele inimesele külge ei tulda. Aga noh, turistile võib-olla võib.
Istusime ja vaatasime seda vett, puud tegid otsekui koopa, palav ka ei olnud, keegi meid sealt kätte ei saanud, hea rahulik oli olla.
Aga homme peab jälle inimeste sekka minema.
Õhtul püüdsime ka väheke aklimatiseeruda, sõime San Fiurenzus õhtust. Söök oli hea ja koht muhe, aga perenaine (või ettekandja, ei saanud aru, aga poeetilisem on kujutleda, et perenaine) jõudis juba Mariannet kõrva tagant sügamas käia ja seltskondlisi märkusi teha. Me just olime hommikul üksteist õnnitlenud selle puhul, et oleme leidnud siit lõunamaalt koha, kus otsemaid teisele inimesele külge ei tulda. Aga noh, turistile võib-olla võib.
jeudi 24 septembre 2009
Koostame teie eluloo, parandame teie käsikirju
Sellist teenust pakuti ajalehes Corse-Hebdo, mille ma tagasiteel hirmus-ilusatest mägedest mesilaste juurest bensiinijaamast näppasin. Ajaleht koosnebki kuulutustest, osa peatükke on traagilised. Näiteks kuulutatakse esilehel, et müüa on pruutkleit ja pruutneitsikleit, bordoopunane, uus, alles pakendis. Aga sisekülgedel on palju toredamaid teateid kõikvõimalike saadaval loomade ja kodumasinate kohta. Ja erupolitseinikust endine ajakirjanik annab prantsuse keele ja ajaloo järeleaitamistunde.
Aga meie elulugu koostas täna peamiselt Marianne (vt eelmine sissekanne), sellal kui me ise panime piltidele enamjaolt üksikutest nimisõnadest allkirju. Elu on ilus.
Aga meie elulugu koostas täna peamiselt Marianne (vt eelmine sissekanne), sellal kui me ise panime piltidele enamjaolt üksikutest nimisõnadest allkirju. Elu on ilus.
Ja ega meiegi pole eriti midagi teinud
Viimased kaks päeva oleme üsna ühemõtteliselt suvitanud.
Eile sõitsime lähimasse külla, Nonzasse, kus pidi kirjanduse andmetel olema lastele sobilik väikse lainega liivane rand. Oligi, kuigi esimene mõte mäelt rannale vaadates oli: asfalt!? Tegelikult oli tegu siiski tumedate kivikestega, mis serpentiinikaevanduse jäätmetena kaljulõhedesse ja merre on visatud. Rand ise oli tõesti väikse lainega ja üsna mõistlikult sügavnev, kuid randa ja sealt ära sai ainult kolepikka treppi pidi, eks see seletas, miks me seal ilmatu pikal rannal peaaegu ainukesed suplejad olime. Päikse käes kuumaks köetud kivid soojendasid mõnusasti konte ning proovisime ka Kleio snorgeldusvarustust. Ilmnes, et ka vees võib kõrgust karta, vaevalt paarikümne meetri kaugusel kaldast oli kõhu all juba ebamugavalt palju vett ja põhi kadus aina kaugemale.
Marianne kirjutab: pärast kui olime tagasi jõudnud sõitsime alla randa kahe mõttega. esimene oli selline, et kui sõita alla randa saaks vaadata kas on väike või suur laine. teine mõte oli see et kuna tagasi jõudes nägime et teiselt poolt maja juurde ei saa läksime alla sest meil tuli mõte et me saaks ühtlasi ka auto ümber pöörata. kuna laine oli väike võtsime ülevalt aerud ja päästevestid ning vahetasime märjad ujumisriided kuivade vastu seda mõttega et kui paat peaks kummuli minema. kui me randa kõigi vajalike asjadega jõudsime oli laine endiselt väike. kui olime päästevestid selga saanud paigutasime ennast kajakkidesse ja saatsime esimese kajaki mis oli ühe inimese jaoks merele. kui nägime kuidas sellega sõita arutasime seda veidi veel kui kõik oli selge võis näha ka teist kajakki merele minemas. pärast oli küll veidi tegemist kajaki kaldale saamisega kuid kui olime kaldale saanud võis üsna pea näha nelja inimest (üks neist üsna väike) merre minemas.
Kristel jätkab: Täna sõitsime risti läbi poolsaare, tutvusime ka teise kaldaga ning suplesime kaunis põhjaranniku lahes, kust avanes klassikaline Vahemerepuhkuse vaade sinisele merele ja majakaga saarele. Koduteel põikasime ka sadamasse, kus pidi kella nelja ja viie vahel pärastlõunal olema vaadata sadamasse saabuvaid kalureid. Tea, kas polnud kell õige või oli hooaeg vale, kuid kaluriparvede asemel oli näha vaid üht võrkulappivat kalameest. Seda, kas võrgus ka midagi oli, meieni ei paistnud.
Marianne: pärast seda jätkasime teekonda öömajale. teekonnal tegime veel ühe peatuse kuna nägime postkasti ja mõtlesime et peaks siis oma kirjad sinna panema sest kõik postkontorid mida me olime näinud olid kinni. kui me kohale jõudsime oli jälle sama asi me ei saanud sealt poolt üles (loomulikult ei hakanud proovima mine tea millega see lõppeks). sõitsime jälle alla ja ujusime (nagu eilegi). siis pöörasime ümber ja sõitsime tagasi sinna kus ööbime.
Eile sõitsime lähimasse külla, Nonzasse, kus pidi kirjanduse andmetel olema lastele sobilik väikse lainega liivane rand. Oligi, kuigi esimene mõte mäelt rannale vaadates oli: asfalt!? Tegelikult oli tegu siiski tumedate kivikestega, mis serpentiinikaevanduse jäätmetena kaljulõhedesse ja merre on visatud. Rand ise oli tõesti väikse lainega ja üsna mõistlikult sügavnev, kuid randa ja sealt ära sai ainult kolepikka treppi pidi, eks see seletas, miks me seal ilmatu pikal rannal peaaegu ainukesed suplejad olime. Päikse käes kuumaks köetud kivid soojendasid mõnusasti konte ning proovisime ka Kleio snorgeldusvarustust. Ilmnes, et ka vees võib kõrgust karta, vaevalt paarikümne meetri kaugusel kaldast oli kõhu all juba ebamugavalt palju vett ja põhi kadus aina kaugemale.
Marianne kirjutab: pärast kui olime tagasi jõudnud sõitsime alla randa kahe mõttega. esimene oli selline, et kui sõita alla randa saaks vaadata kas on väike või suur laine. teine mõte oli see et kuna tagasi jõudes nägime et teiselt poolt maja juurde ei saa läksime alla sest meil tuli mõte et me saaks ühtlasi ka auto ümber pöörata. kuna laine oli väike võtsime ülevalt aerud ja päästevestid ning vahetasime märjad ujumisriided kuivade vastu seda mõttega et kui paat peaks kummuli minema. kui me randa kõigi vajalike asjadega jõudsime oli laine endiselt väike. kui olime päästevestid selga saanud paigutasime ennast kajakkidesse ja saatsime esimese kajaki mis oli ühe inimese jaoks merele. kui nägime kuidas sellega sõita arutasime seda veidi veel kui kõik oli selge võis näha ka teist kajakki merele minemas. pärast oli küll veidi tegemist kajaki kaldale saamisega kuid kui olime kaldale saanud võis üsna pea näha nelja inimest (üks neist üsna väike) merre minemas.
Kristel jätkab: Täna sõitsime risti läbi poolsaare, tutvusime ka teise kaldaga ning suplesime kaunis põhjaranniku lahes, kust avanes klassikaline Vahemerepuhkuse vaade sinisele merele ja majakaga saarele. Koduteel põikasime ka sadamasse, kus pidi kella nelja ja viie vahel pärastlõunal olema vaadata sadamasse saabuvaid kalureid. Tea, kas polnud kell õige või oli hooaeg vale, kuid kaluriparvede asemel oli näha vaid üht võrkulappivat kalameest. Seda, kas võrgus ka midagi oli, meieni ei paistnud.
Marianne: pärast seda jätkasime teekonda öömajale. teekonnal tegime veel ühe peatuse kuna nägime postkasti ja mõtlesime et peaks siis oma kirjad sinna panema sest kõik postkontorid mida me olime näinud olid kinni. kui me kohale jõudsime oli jälle sama asi me ei saanud sealt poolt üles (loomulikult ei hakanud proovima mine tea millega see lõppeks). sõitsime jälle alla ja ujusime (nagu eilegi). siis pöörasime ümber ja sõitsime tagasi sinna kus ööbime.
mardi 22 septembre 2009
Kilbikonnajahidisko
Öine äikesetorm oli hommikuks siirdunud kollitama lõunapoolseid saareelanikke, päike lõõmas taevas, aga kuna puhus tuul, otsustasime keskenduda maismaistele meelelahutustele ja minna otsima kilpkonni. Kuskil Cap Corse'ist pisut lõuna pool pidi neil terve oma küla olema. Oligi. Ainult et oli kinni. Lootuses kohata mõnd eraklikku isemõtlejast kilpkonna väljaspool küla, kondasime mõnda aega kilpkonnaküla ümbritseval matkarajal, mida siin-seal tähistasid ülimalt pleekinud õpetlikud tahvlid, mis teatasid oma pooleldi kustunud kõnes mõistatuslikke sõnumeid talumeeste kohta, keda omal ajal peeti nõidadeks, ja draakonite kohta, kes muutusid puudeks. Osa rajast oli kuhugi kadunud, aga umbkaudu edasi minnes me päris ära ei eksinud ja ka eemal kilavate ja klähvivate ilmselgelt jahihoos verekoerte kära jäi vähehaaval vaiksemaks. Võib-olla otsiti ka nende koertega kilpkonni taga.
Meil kilpkonnad nägemata jäidki, orienteerusime ümber mesilastele ja mesinikele naaberkülas Patrimonios tegutsevat pererahva andmetel kirglik mesinik, aga tema mett noolima pole seni kippunud, see-eest osutus Asco küla vaatamise või mittevaatamise juures asja see, et seal olla palju mett). Tee mesilaste poole muutus aga järjest kitsamaks ja käänulisemaks, vastu tuli järjest rohkem autosid ning siis hakkasid teel ringi uitama ka lehmad. Noolisid siit ja sealt maanteekraavist rohuliblesid, nuuskisid autode põrkeraudu, jõllitasid niisama läbi akende sisse ja tundsid ennast muidu koduselt.
Kleio kangelasliku roolimise peale jõudsime mesilaste külla kohale lehmadele vaatamata. Õigemini küll lehmi suurisilmi aina vaadates, aga pihta me neile igatahes ei saanud. Mee juures olid juba jaol ka kohalikud herilased, keda lahke meememm oli valmis meile kaasa pakkima, ning sisseviskajana tegutses meemüügipunktis lahjendatud koloriidiga paitamiselembene kass.
Tagasitee polnud põrmugi laiem ning teineteiseleidmisrõõmus veiselised teepervel olid just niisama lummavad ja hirmuäratavad kui enne. Aga tänu õigesti ajastatud lehmadele ja muudele elukatele jõudsime oma liivaranda just päikeseloojangu ajaks, kui meri oli peaaegu apelsinivärvi (tõenäoliselt on ka apelsinil mingi sugulane, nagu sidrunil on cédrat, mille kasvatamine on küll unarusse jäänud, aga mida teises naaberkülas Nonzas püütakse velmata, ja selle sugulase värvi võis meri isegi täpselt olla). Murdlaine oli mere taustal must ja need hiiglaslikud kollased mäed, mille serva mööda me hinge kinni pidades olime päev otsa hiilinud, paistsid üle lahesopi nii süütute ja siniste ja siledatena.
Hiljem kodus võisime pererahva koostatud kladest lugeda, et see liivaranna-restoran, kus me õhtust sõime, ei olegi kole ega kallis ega muul viisil taunitav (pererahvas on kladesse kirjutanud igasuguseid kasulikke vihjeid). Olgugi et nad on 2007. aastast saadik igal aastal sealset jäätist mitu korda proovinud ja et see on endiselt täiesti mõttetu. Pitsad, nagu nad olid ütelnud, olidki head, ja Kleio mereelukad makaronide sees olid kuuldavasti ka head. Seega on hea, et me klades seisnud õpetust päris pähe ei olnud õppinud. Üldse näitab iga päev üha uuesti, et ülearune informeeritus on alati kurjast. Kui me oleks raamatust enne kilbikonnajahile asumist lugenud, et kilpkonnade küla on kinni, poleks võib-olla minema hakanudki. Ja siis poleks seda kõike ju juhtunud.
Meil kilpkonnad nägemata jäidki, orienteerusime ümber mesilastele ja mesinikele naaberkülas Patrimonios tegutsevat pererahva andmetel kirglik mesinik, aga tema mett noolima pole seni kippunud, see-eest osutus Asco küla vaatamise või mittevaatamise juures asja see, et seal olla palju mett). Tee mesilaste poole muutus aga järjest kitsamaks ja käänulisemaks, vastu tuli järjest rohkem autosid ning siis hakkasid teel ringi uitama ka lehmad. Noolisid siit ja sealt maanteekraavist rohuliblesid, nuuskisid autode põrkeraudu, jõllitasid niisama läbi akende sisse ja tundsid ennast muidu koduselt.
Kleio kangelasliku roolimise peale jõudsime mesilaste külla kohale lehmadele vaatamata. Õigemini küll lehmi suurisilmi aina vaadates, aga pihta me neile igatahes ei saanud. Mee juures olid juba jaol ka kohalikud herilased, keda lahke meememm oli valmis meile kaasa pakkima, ning sisseviskajana tegutses meemüügipunktis lahjendatud koloriidiga paitamiselembene kass.
Tagasitee polnud põrmugi laiem ning teineteiseleidmisrõõmus veiselised teepervel olid just niisama lummavad ja hirmuäratavad kui enne. Aga tänu õigesti ajastatud lehmadele ja muudele elukatele jõudsime oma liivaranda just päikeseloojangu ajaks, kui meri oli peaaegu apelsinivärvi (tõenäoliselt on ka apelsinil mingi sugulane, nagu sidrunil on cédrat, mille kasvatamine on küll unarusse jäänud, aga mida teises naaberkülas Nonzas püütakse velmata, ja selle sugulase värvi võis meri isegi täpselt olla). Murdlaine oli mere taustal must ja need hiiglaslikud kollased mäed, mille serva mööda me hinge kinni pidades olime päev otsa hiilinud, paistsid üle lahesopi nii süütute ja siniste ja siledatena.
Hiljem kodus võisime pererahva koostatud kladest lugeda, et see liivaranna-restoran, kus me õhtust sõime, ei olegi kole ega kallis ega muul viisil taunitav (pererahvas on kladesse kirjutanud igasuguseid kasulikke vihjeid). Olgugi et nad on 2007. aastast saadik igal aastal sealset jäätist mitu korda proovinud ja et see on endiselt täiesti mõttetu. Pitsad, nagu nad olid ütelnud, olidki head, ja Kleio mereelukad makaronide sees olid kuuldavasti ka head. Seega on hea, et me klades seisnud õpetust päris pähe ei olnud õppinud. Üldse näitab iga päev üha uuesti, et ülearune informeeritus on alati kurjast. Kui me oleks raamatust enne kilbikonnajahile asumist lugenud, et kilpkonnade küla on kinni, poleks võib-olla minema hakanudki. Ja siis poleks seda kõike ju juhtunud.
lundi 21 septembre 2009
Ja pealkirjaks panegi: oraaž
Sellist nõu andis Marianne ja nõnda talitasingi. Oraaž saabus pisut pärast õhtusööki. Pisut enne õhtusööki oli meil veel uljas mõte minna merikajakiga sõitma. Võtsime aerud õlale ja päästevestid kaenlasse ning sammusime mere äärde kajakke uurima. Kajakid olid kenad küll, aga meri viskas tõusva tormituule ning võib-olla ka Maa kaaslase Kuu toetusel randa raevukaid murdlaineid, millest igaüks vedas kolina järgi otsustades kaasa mitut tonni munakive. Taolistest kividest on siin nimelt rand. Nagu Nice'is, ainult et tumedam. Võib-olla sellest nimi Marina di Negru.
Igatahes kajaki jätsime heaga kaldale, vaatasime niisama merd ja mängisime koeraga, kes meid väsimatult mingi kaikaga togis, kuni tema meeleheaks seda kas tiriti või talle loobiti. Koer oli ka üsnagi Negru. Ja hüppas kaunisti üle murdlainete, kui kaigas merre kippus. Pärast oli silmini vetikane, aga paistis rahul.
Ja siis, pärast õhtusööki, tuli oraaž. Lõi välku ja müristas ja vilgutas laelampi, kuni kustutas selle sootuks. Siis oli pime. Välja arvatud välkude ajal. Naabermaja elanikel näisid olevat küünlad. Meil olid ka, me olime nad juba esimesel päeval üles leidnud, aga polnud neid millegagi süüdata. Kõige kauem pidas vastu tänavavalgustus jõe ääres, kumas teine hubaselt läbi tilkuvate puude. Lõpuks kustus seegi. Aga see-eest tuli perenaine vihmavarjuga uurima, kas meil on millegagi endale tuld näidata, ja tõi meile välgumihkli. Selleks ajaks oli küll naasnud ka elekter ja perenaise hoiatustele vaatamata ei ole enam lahkunud, aga nii meil on lisaks elektritulele nüüd ka küünlad laual - igaks juhuks. Et kui valgus jälle läheb, ei peaks otsima. Äike seepeale mõistagi pani üle mere plehku.
Igatahes kajaki jätsime heaga kaldale, vaatasime niisama merd ja mängisime koeraga, kes meid väsimatult mingi kaikaga togis, kuni tema meeleheaks seda kas tiriti või talle loobiti. Koer oli ka üsnagi Negru. Ja hüppas kaunisti üle murdlainete, kui kaigas merre kippus. Pärast oli silmini vetikane, aga paistis rahul.
Ja siis, pärast õhtusööki, tuli oraaž. Lõi välku ja müristas ja vilgutas laelampi, kuni kustutas selle sootuks. Siis oli pime. Välja arvatud välkude ajal. Naabermaja elanikel näisid olevat küünlad. Meil olid ka, me olime nad juba esimesel päeval üles leidnud, aga polnud neid millegagi süüdata. Kõige kauem pidas vastu tänavavalgustus jõe ääres, kumas teine hubaselt läbi tilkuvate puude. Lõpuks kustus seegi. Aga see-eest tuli perenaine vihmavarjuga uurima, kas meil on millegagi endale tuld näidata, ja tõi meile välgumihkli. Selleks ajaks oli küll naasnud ka elekter ja perenaise hoiatustele vaatamata ei ole enam lahkunud, aga nii meil on lisaks elektritulele nüüd ka küünlad laual - igaks juhuks. Et kui valgus jälle läheb, ei peaks otsima. Äike seepeale mõistagi pani üle mere plehku.
201*
Eile uurisime pisut majatagust mäge ja rada. Jõudsime ka mere äärde, kus akna taga kohisev jõgi lihtsalt kivide vahele sumbub ja kus kivisel rannal seisab vana vahitorn. Pärast käisime ühes natuke suuremas linnas jalutamas ja esmatarbekaupu soetamas. Tee, midapidi me pimedas olime sõitnud, mõistmata tegelikult, milline on ümbritsev maastik, osutuski kitsaks, kuid see-eest väga käänuliseks teeks mäeserva peal. Üks meist kiljus ka seekord suurima rõõmuga. Päevavalges leidsime tee äärest ka ilusa liivaranna, kus saime ujuda. Vesi oli selge, soe ja sõbralik. Ja me polnud sugugi ainukesed suplejad.
Pererahvas on kena, vähe sellest, et saabudes oli meid ootamas korv moosi, siirupi, kreeka pähklite, mirdiokste ja kohalikku toitu tutvustavate materjalidega, varustasid nad meid ka tomatite, basiiliku ja tee tarvis mündi- ja vervenne'ioksakestega ning jagasid soovitusi matkaradade ja muude vaatamist väärt kohtade kohta.
Täna matkasimegi lähimasse mägikülla, kus olid isegi mõned inimesed nähtaval ja lambad kirikaia taga, kuid sellega üldiselt vaatamisväärne ka piirdus. Ega me palavuse tõttu väga ei pingutanud ka selle nimel, et leida üles kõik inventarinimekirjas olevad nelinurkse põhiplaaniga 18. sajandist pärinevad majad. Küll aga sai sinnaviivalt teerajalt pidevalt imetleda hunnituid vaateid mäele ja merele, nagu reklaamis oli lubatud.
* 201 sisalikku loendas Marianne selle nii kahe ja poole tunnise matka jooksul mägikülla ja tagasi.
Pererahvas on kena, vähe sellest, et saabudes oli meid ootamas korv moosi, siirupi, kreeka pähklite, mirdiokste ja kohalikku toitu tutvustavate materjalidega, varustasid nad meid ka tomatite, basiiliku ja tee tarvis mündi- ja vervenne'ioksakestega ning jagasid soovitusi matkaradade ja muude vaatamist väärt kohtade kohta.
Täna matkasimegi lähimasse mägikülla, kus olid isegi mõned inimesed nähtaval ja lambad kirikaia taga, kuid sellega üldiselt vaatamisväärne ka piirdus. Ega me palavuse tõttu väga ei pingutanud ka selle nimel, et leida üles kõik inventarinimekirjas olevad nelinurkse põhiplaaniga 18. sajandist pärinevad majad. Küll aga sai sinnaviivalt teerajalt pidevalt imetleda hunnituid vaateid mäele ja merele, nagu reklaamis oli lubatud.
* 201 sisalikku loendas Marianne selle nii kahe ja poole tunnise matka jooksul mägikülla ja tagasi.
dimanche 20 septembre 2009
alustuseks läbi terve saare (eile )
lennuk jõudis saarele pool tundi varem, aga kasu sellest polnud, lennujaamatöötajad nimelt lahendasid ülearuse aja probleemi (kui see oleks olnud) tõhusa lorutamisega, sest kohvrite lindini toimetamiseks Figari minilennujaamas kulus neil pool tundi. (juba enne kui kohvrid meieni jõudsin, hakati uusi inimesi lennukisse laskma)
järgmine tund kulus autorendisabas, sest loomulikult tahtsid kõik teatud odavlennufirmaga lennanud inimesed autot sellest firmast, mida odavlennufirma odavalt pakkus.
lõpuks siiski jõudis minu kord kätte, anti autovõti ja leht, kus kõik kriipsud üles loetletud. lapsetooli küsimise peale viitas tädi toanurka, et võtku ma sealt ise, milline meeldib. kõigepealt otsisin, et oleks ilus, aga ilmnes, et tuleb leida selline, millel kõige vähem plekke on.
lapsetool autos, matkasaapad väiksemate vastu vahetatud ja kriipsud auto peal üle vaadatud, sai lõpuks alustada teekonda läbi terve saare.
paistis ilus saar jah, niikaua kuni midagi näha oli. pärast oli lihtsalt tee, kohalikus mõttes ilmselt suur maantee, viimased kilomeetrid enne Bastiat lausa kaherealine, ent vahelduse mõttes siiski tihedalt ringteedega varustatud. 3 km kiirteed ja siis ringtee, jälle paar kilomeetrit kiirteed ja ringtee. huvitav ja vaheldusrikas kahtlemata.
pärast mõningast kesklinnaotsimist Bastias parkisin ennast siiski sadamasse ja käsutasin ülejäänud reisiseltsilised ka sinna. ja nad tulidki, kohvreid läbi porilompide vedades (bastiat oli torm laastanud), pitsakarbid süles. need tegid minu näljasele ninale suurt rõõmu:)
järgnes pikk häälepaelte trenn, risti läbi saare põhjatipus oleva poolsaare ja siis tükk maad merekallast pidi. pimedas polnud küll pooltki nii hirmus kui valges oleks olnud, ei näinud seda, kui serva peal me just oleme ja kui maaliline kukkumine meid ootaks. aga kisamast see meid siiski ei takistanud;)
pärast mõningast ekslemist ja paari kitsal-mägiteel-ümberpööramist leidsime taskulambiga onu, kes meid teeotsal ootas ja näitas kavalalt peaaegu püstloodis mööda mäekülge üles keerduvat rada, mis majani pidavat viima. ma arvasin naiivselt, et küll ma hakkama saan, aga poole mäe peal siiski selgus, et ei saa. hoog oleks pidanud suurem olema, seletas onu ja võttis roolimise üle...
isiklike saavutuste tabelisse võin kirja panna, et täna õnnestus mul mäekülje peal ümber pöörata, alla saada ja pärast üles ka. olen uhke:)
järgmine tund kulus autorendisabas, sest loomulikult tahtsid kõik teatud odavlennufirmaga lennanud inimesed autot sellest firmast, mida odavlennufirma odavalt pakkus.
lõpuks siiski jõudis minu kord kätte, anti autovõti ja leht, kus kõik kriipsud üles loetletud. lapsetooli küsimise peale viitas tädi toanurka, et võtku ma sealt ise, milline meeldib. kõigepealt otsisin, et oleks ilus, aga ilmnes, et tuleb leida selline, millel kõige vähem plekke on.
lapsetool autos, matkasaapad väiksemate vastu vahetatud ja kriipsud auto peal üle vaadatud, sai lõpuks alustada teekonda läbi terve saare.
paistis ilus saar jah, niikaua kuni midagi näha oli. pärast oli lihtsalt tee, kohalikus mõttes ilmselt suur maantee, viimased kilomeetrid enne Bastiat lausa kaherealine, ent vahelduse mõttes siiski tihedalt ringteedega varustatud. 3 km kiirteed ja siis ringtee, jälle paar kilomeetrit kiirteed ja ringtee. huvitav ja vaheldusrikas kahtlemata.
pärast mõningast kesklinnaotsimist Bastias parkisin ennast siiski sadamasse ja käsutasin ülejäänud reisiseltsilised ka sinna. ja nad tulidki, kohvreid läbi porilompide vedades (bastiat oli torm laastanud), pitsakarbid süles. need tegid minu näljasele ninale suurt rõõmu:)
järgnes pikk häälepaelte trenn, risti läbi saare põhjatipus oleva poolsaare ja siis tükk maad merekallast pidi. pimedas polnud küll pooltki nii hirmus kui valges oleks olnud, ei näinud seda, kui serva peal me just oleme ja kui maaliline kukkumine meid ootaks. aga kisamast see meid siiski ei takistanud;)
pärast mõningast ekslemist ja paari kitsal-mägiteel-ümberpööramist leidsime taskulambiga onu, kes meid teeotsal ootas ja näitas kavalalt peaaegu püstloodis mööda mäekülge üles keerduvat rada, mis majani pidavat viima. ma arvasin naiivselt, et küll ma hakkama saan, aga poole mäe peal siiski selgus, et ei saa. hoog oleks pidanud suurem olema, seletas onu ja võttis roolimise üle...
isiklike saavutuste tabelisse võin kirja panna, et täna õnnestus mul mäekülje peal ümber pöörata, alla saada ja pärast üles ka. olen uhke:)
Lennuilma küll ja küll
Perenaine käis hommikul eraldi ütlemas, et ilmateatekaardile on joonistatud lisaks pilvedele ka päike ja et nii head ilma kui täna siin ei ole kusagil mujal Prantsusmaal. Sisalikud olid vaadanud sama ilmateadet ning tulnud hulgaviisi välja päikest võtma. Ujuma nad hiljem siiski ei tulnud. See-eest elab üks neist buanderie's majapidamistarvete kapis. Selline on majapidamissisaliku pilt:
Teised Korsika pildid on siin.
Aga siin on nad lihtsalt hoiul. Mõnda on topelt. Mõnel pole ka ühekordselt mõtet. Kunsti ei ole.
Algus on paljutõotav
Alustuseks heitlus, kas minna või ei.
Marianne oli terve reede kõrges palavikus, mis siiski uneajaks üle läks. Laupäeva varahommikul nägi ta õnneks välja selline, nagu poleks ta kunagi oma elus haige olnud...
Ise ei saanud ma sel ööl üldse magada, sest ligihiiliv nohu ei lubanud.
Aga edasi läks juba pisut paremini.
Mul oli online check-in tehtud, kuid masin tallinna lennujaamas ei tahtnud meile pardakaarte trükkida. Kuna seal aga teenindavat personali rohkem oli kui teenindatavaid, läks kõik ülikiirelt ja ladusalt. Seekord olin ka käärid jätnud käsipagasisse panemata ;)
Kopenhaagenis selgus lennunumbrite tähtsus. Sinnajõudes vaatasin, et ahhaa, lend Nice'i väljub väravast A26 kell 8.40. Uitasime lennujaamas, ostsime lutsukomme, sõime sarvesaia, lonkisime väravasse ja saime teada, et see on hoopis ühe teise lenukompanii lend samasse sihtpunkti. Meie lennu pardaleminek algas tegelikult väravast D2 kell 8.45. Kappasime siis läbi terve lennujaama ja saime ilusti lennukile, suures elevuses tahtsin omastada pinginaabri väikest seljakotti, mis oli lihtsalt juhtumisi täpselt samasugune kui minu oma. Aga andsime talle ka lutsukommi ja lahkusime sõpradena.
Nice'is oli sooja 20 kraadi ja väike vihm. Eleni nõuannet silmas pidades sõitsime 4-eurose lennujaamabussi asemel 1-eurose tavalise linnaliinibussiga linna poole, leidsime teise bussi, mille peale oli ilusti Le Port kirjutatud ja olimegi peaaegu kohal. Sotsiaalsete töökohtade kontseptsioon pole ka siinkandis võõras. Nimelt kohtusime oma teel onkliga, kes hõikas mööduvatele autodele, kas nad tahavad minna Bastiasse või Calvisse ja suunas neid vastavalt vasakule või paremale, nähes kottide ja kompsudega inimesi, uuris, kas ka meie tahame Korsikale minna ja jaatava vastuse peale teatas, et kohe saabub navettte, mis meid õigesse kohta viib. Pärast mõningast ootamist tuligi bussike, mis meid tubli 200 meetrit edasi viis jalgsireisijatele ootesaaliks mõeldud piknikutelgi juurde. Ootasime-ootasime ja saimegi lõpuks laeva. Tore suur kollane laev oli. Õnneks oli meil kajut, kus sai 5-tunnise reisi ajal vahepeal silma looja lasta. Kõik teenindajad tahtsid kangesti mademoiselle'iga suhelda, kes neile aga naeratustki ei kinkinud.
Viimane tunnike oma laevaresist vaatasime kauneid vaateid Korsikale, randumine tuledes Bastias oli kaunis.
Katre oli meil sadamas vastas, läksime õhtusööki otsima ja jäime lõunapoolt autoga lähenevat Kleiot ootama.
Marianne oli terve reede kõrges palavikus, mis siiski uneajaks üle läks. Laupäeva varahommikul nägi ta õnneks välja selline, nagu poleks ta kunagi oma elus haige olnud...
Ise ei saanud ma sel ööl üldse magada, sest ligihiiliv nohu ei lubanud.
Aga edasi läks juba pisut paremini.
Mul oli online check-in tehtud, kuid masin tallinna lennujaamas ei tahtnud meile pardakaarte trükkida. Kuna seal aga teenindavat personali rohkem oli kui teenindatavaid, läks kõik ülikiirelt ja ladusalt. Seekord olin ka käärid jätnud käsipagasisse panemata ;)
Kopenhaagenis selgus lennunumbrite tähtsus. Sinnajõudes vaatasin, et ahhaa, lend Nice'i väljub väravast A26 kell 8.40. Uitasime lennujaamas, ostsime lutsukomme, sõime sarvesaia, lonkisime väravasse ja saime teada, et see on hoopis ühe teise lenukompanii lend samasse sihtpunkti. Meie lennu pardaleminek algas tegelikult väravast D2 kell 8.45. Kappasime siis läbi terve lennujaama ja saime ilusti lennukile, suures elevuses tahtsin omastada pinginaabri väikest seljakotti, mis oli lihtsalt juhtumisi täpselt samasugune kui minu oma. Aga andsime talle ka lutsukommi ja lahkusime sõpradena.
Nice'is oli sooja 20 kraadi ja väike vihm. Eleni nõuannet silmas pidades sõitsime 4-eurose lennujaamabussi asemel 1-eurose tavalise linnaliinibussiga linna poole, leidsime teise bussi, mille peale oli ilusti Le Port kirjutatud ja olimegi peaaegu kohal. Sotsiaalsete töökohtade kontseptsioon pole ka siinkandis võõras. Nimelt kohtusime oma teel onkliga, kes hõikas mööduvatele autodele, kas nad tahavad minna Bastiasse või Calvisse ja suunas neid vastavalt vasakule või paremale, nähes kottide ja kompsudega inimesi, uuris, kas ka meie tahame Korsikale minna ja jaatava vastuse peale teatas, et kohe saabub navettte, mis meid õigesse kohta viib. Pärast mõningast ootamist tuligi bussike, mis meid tubli 200 meetrit edasi viis jalgsireisijatele ootesaaliks mõeldud piknikutelgi juurde. Ootasime-ootasime ja saimegi lõpuks laeva. Tore suur kollane laev oli. Õnneks oli meil kajut, kus sai 5-tunnise reisi ajal vahepeal silma looja lasta. Kõik teenindajad tahtsid kangesti mademoiselle'iga suhelda, kes neile aga naeratustki ei kinkinud.
Viimane tunnike oma laevaresist vaatasime kauneid vaateid Korsikale, randumine tuledes Bastias oli kaunis.
Katre oli meil sadamas vastas, läksime õhtusööki otsima ja jäime lõunapoolt autoga lähenevat Kleiot ootama.
samedi 19 septembre 2009
Une situation légèrement orageuse,
ütles lendur Korsikale lähenedes. Pariisist väljudes oli ta ähvardanud lausa rajuilma endaga, aga laskumist alustades räägiti, et ilm oli selginud ning üksnes mägedes pidi veel äikesetorm möllama. Esialgu ei paistnud muud kui miski üleüldiselt sinine, millest osa ilmselt oli meri ja osa taevas. Pilved olid mõlemas, ainult meres teistpidi. Korsika oli peidus.
Peidukoht ise oli hall, servadest heledam, keskelt tumedam ja seal, kus oli Korsika, päris must. Ja mägine. Lennuk ronis mäenõlva tagant välja ja Bastia sadama konksukujuline kai nägi välja üsna samasugune nagu kaardi peal. Idataevasse ronis merest välja vikerkaar ja vikerkaare ees kepsutasid maailmatusuured välgud. Aga kaugemal. Ja küllap siis kergelt.
Naaber sooritas oma esimese kommunikatsiooniteo, teatades, et ta sõidab Pariisis ja Bastia vahet paar-kolm korda nädalas ning et täna on kõige parem piloot, kes alati näitab inimestele ilusaid Korsika vaateid ja oskab ka hästi maanduda. Bastia pidi olema üks kõige keerulisemaid lennujaamasid. Tundus küll. Ja vaated olid ka ilusad.
Lennujaam on natuke nagu Tartus, inimesed vudivad ise üle platsi terminaali ja kogunevad pagasilintide ümber. Pagasilint 2 – Marseille, pagasilint 1 – Bastia. Tegelikult oli see üks ja sama lint, nii lihtsalt on eriti peenetundeline ütelda : ärge trügige !
Lennujaama eest suundus Bastiasse buss, nagu internet oli lubanud. Bussi juhtis käreda olemisega, kuid südamlik vanamemm, kes pani inimesi maha ka külavaheteede otsas ning ringteele pealesõidu anna-teed-märgi taga. Tunnustas neid, kes olid valmis edasi pikalt jala minema, ja kommenteeris kriitilisemalt neid, kes üldse olid bussi roninud, et viissada meetrit sõita. Memmel oli kulli pilk, ka kuklas, sest poole tee peal sai ta kätte neegri, kes polnud piletit ostnud. Hiljem üritas see neeger ehitada oma pagasist keset vahekäiku lõksu. Pidasime selle üle ka ühe légèrement orageuse dialoogi, aga muidu võib piloodi kasutatud vormelit seni pidada eelkõige meteoroloogiliseks.
Esimene asi külavaheteel lennujaamast Bastiasse, oli suur E. Leclerc’i reklaam. Ja üks viimaseid Spari kauplus. Vahepeal oli Isoveri klaasvill ja tee ääres sildid « Fruits et légumes ». See näitab, et on olemas kultuuriuniversaalid. Isegi kui tegelikult on bussiakna taga Üks Täitsa Teistmoodi Koht.
Ja ilm on selginud küll. Aga pimeneb.
Inscription à :
Articles (Atom)
