Algus on paljutõotav

Alustuseks heitlus, kas minna või ei.
Marianne oli terve reede kõrges palavikus, mis siiski uneajaks üle läks. Laupäeva varahommikul nägi ta õnneks välja selline, nagu poleks ta kunagi oma elus haige olnud...
Ise ei saanud ma sel ööl üldse magada, sest ligihiiliv nohu ei lubanud.

Aga edasi läks juba pisut paremini.
Mul oli online check-in tehtud, kuid masin tallinna lennujaamas ei tahtnud meile pardakaarte trükkida. Kuna seal aga teenindavat personali rohkem oli kui teenindatavaid, läks kõik ülikiirelt ja ladusalt. Seekord olin ka käärid jätnud käsipagasisse panemata ;)
Kopenhaagenis selgus lennunumbrite tähtsus. Sinnajõudes vaatasin, et ahhaa, lend Nice'i väljub väravast A26 kell 8.40. Uitasime lennujaamas, ostsime lutsukomme, sõime sarvesaia, lonkisime väravasse ja saime teada, et see on hoopis ühe teise lenukompanii lend samasse sihtpunkti. Meie lennu pardaleminek algas tegelikult väravast D2 kell 8.45. Kappasime siis läbi terve lennujaama ja saime ilusti lennukile, suures elevuses tahtsin omastada pinginaabri väikest seljakotti, mis oli lihtsalt juhtumisi täpselt samasugune kui minu oma. Aga andsime talle ka lutsukommi ja lahkusime sõpradena.

Nice'is oli sooja 20 kraadi ja väike vihm. Eleni nõuannet silmas pidades sõitsime 4-eurose lennujaamabussi asemel 1-eurose tavalise linnaliinibussiga linna poole, leidsime teise bussi, mille peale oli ilusti Le Port kirjutatud ja olimegi peaaegu kohal. Sotsiaalsete töökohtade kontseptsioon pole ka siinkandis võõras. Nimelt kohtusime oma teel onkliga, kes hõikas mööduvatele autodele, kas nad tahavad minna Bastiasse või Calvisse ja suunas neid vastavalt vasakule või paremale, nähes kottide ja kompsudega inimesi, uuris, kas ka meie tahame Korsikale minna ja jaatava vastuse peale teatas, et kohe saabub navettte, mis meid õigesse kohta viib. Pärast mõningast ootamist tuligi bussike, mis meid tubli 200 meetrit edasi viis jalgsireisijatele ootesaaliks mõeldud piknikutelgi juurde. Ootasime-ootasime ja saimegi lõpuks laeva. Tore suur kollane laev oli. Õnneks oli meil kajut, kus sai 5-tunnise reisi ajal vahepeal silma looja lasta. Kõik teenindajad tahtsid kangesti mademoiselle'iga suhelda, kes neile aga naeratustki ei kinkinud.
Viimane tunnike oma laevaresist vaatasime kauneid vaateid Korsikale, randumine tuledes Bastias oli kaunis.
Katre oli meil sadamas vastas, läksime õhtusööki otsima ja jäime lõunapoolt autoga lähenevat Kleiot ootama.