maailma lõpus

Eelmine lugu lõppes siiski väikse kunstilise liialdusega, mitte tervet ülejäänud päeva ei veetnud ma mere ääres peesitades, vastu õhtut, kui selg juba vaikselt kõrbema hakkas, otsustasin veel väikse ekskursiooni ka teha. Vaatasin rohelisest raamatust, mida ilusat lähikonnas näha on ja sain teada, et Prunelli di Fiumorbo pidi ilus küla olema. Ega mind väga enam ei üllatanudki, et ilusasse kohta viiv tee osutus kitsaks mägiteeks, ilusate kohtadega on siin tihti nii. See tee osutus kohe eriti kitsaks ja eriti väänlevaks mägiteeks, juba poole mäe peal olid vaated hingematvad, ühel pool pilvedes mäetipud, teisel pool lage maa ja meri, tundus, nagu saaks seal maailm üldse otsa. Aga tee läks muudkui edasi ja muudkui ülespoole. Päris mäetipus oligi küla, oma kontinäriva koera, maalitud seintega saiapoe, kaarte mängivate vanameeste ja müüri peal ronivate kassidega, hingematvad vaated igas küljes. Aga pilved järgmise mäe tipus läksid üha süngemateks ja tagasitee mööda sama kitsast mägiteed oli natuke hirmutav, nii et väga pikalt ma seda ilu ei nautinud, põristasin vaikselt alla tagasi, tehes siiski ka väikseid pildistamispause.