Kilbikonnajahidisko

Öine äikesetorm oli hommikuks siirdunud kollitama lõunapoolseid saareelanikke, päike lõõmas taevas, aga kuna puhus tuul, otsustasime keskenduda maismaistele meelelahutustele ja minna otsima kilpkonni. Kuskil Cap Corse'ist pisut lõuna pool pidi neil terve oma küla olema. Oligi. Ainult et oli kinni. Lootuses kohata mõnd eraklikku isemõtlejast kilpkonna väljaspool küla, kondasime mõnda aega kilpkonnaküla ümbritseval matkarajal, mida siin-seal tähistasid ülimalt pleekinud õpetlikud tahvlid, mis teatasid oma pooleldi kustunud kõnes mõistatuslikke sõnumeid talumeeste kohta, keda omal ajal peeti nõidadeks, ja draakonite kohta, kes muutusid puudeks. Osa rajast oli kuhugi kadunud, aga umbkaudu edasi minnes me päris ära ei eksinud ja ka eemal kilavate ja klähvivate ilmselgelt jahihoos verekoerte kära jäi vähehaaval vaiksemaks. Võib-olla otsiti ka nende koertega kilpkonni taga.

Meil kilpkonnad nägemata jäidki, orienteerusime ümber mesilastele ja mesinikele naaberkülas Patrimonios tegutsevat pererahva andmetel kirglik mesinik, aga tema mett noolima pole seni kippunud, see-eest osutus Asco küla vaatamise või mittevaatamise juures asja see, et seal olla palju mett). Tee mesilaste poole muutus aga järjest kitsamaks ja käänulisemaks, vastu tuli järjest rohkem autosid ning siis hakkasid teel ringi uitama ka lehmad. Noolisid siit ja sealt maanteekraavist rohuliblesid, nuuskisid autode põrkeraudu, jõllitasid niisama läbi akende sisse ja tundsid ennast muidu koduselt.

Kleio kangelasliku roolimise peale jõudsime mesilaste külla kohale lehmadele vaatamata. Õigemini küll lehmi suurisilmi aina vaadates, aga pihta me neile igatahes ei saanud. Mee juures olid juba jaol ka kohalikud herilased, keda lahke meememm oli valmis meile kaasa pakkima, ning sisseviskajana tegutses meemüügipunktis lahjendatud koloriidiga paitamiselembene kass.

Tagasitee polnud põrmugi laiem ning teineteiseleidmisrõõmus veiselised teepervel olid just niisama lummavad ja hirmuäratavad kui enne. Aga tänu õigesti ajastatud lehmadele ja muudele elukatele jõudsime oma liivaranda just päikeseloojangu ajaks, kui meri oli peaaegu apelsinivärvi (tõenäoliselt on ka apelsinil mingi sugulane, nagu sidrunil on cédrat, mille kasvatamine on küll unarusse jäänud, aga mida teises naaberkülas Nonzas püütakse velmata, ja selle sugulase värvi võis meri isegi täpselt olla). Murdlaine oli mere taustal must ja need hiiglaslikud kollased mäed, mille serva mööda me hinge kinni pidades olime päev otsa hiilinud, paistsid üle lahesopi nii süütute ja siniste ja siledatena.

Hiljem kodus võisime pererahva koostatud kladest lugeda, et see liivaranna-restoran, kus me õhtust sõime, ei olegi kole ega kallis ega muul viisil taunitav (pererahvas on kladesse kirjutanud igasuguseid kasulikke vihjeid). Olgugi et nad on 2007. aastast saadik igal aastal sealset jäätist mitu korda proovinud ja et see on endiselt täiesti mõttetu. Pitsad, nagu nad olid ütelnud, olidki head, ja Kleio mereelukad makaronide sees olid kuuldavasti ka head. Seega on hea, et me klades seisnud õpetust päris pähe ei olnud õppinud. Üldse näitab iga päev üha uuesti, et ülearune informeeritus on alati kurjast. Kui me oleks raamatust enne kilbikonnajahile asumist lugenud, et kilpkonnade küla on kinni, poleks võib-olla minema hakanudki. Ja siis poleks seda kõike ju juhtunud.