hilinenud aruanne

Mere leidsin. Oli teine imelise liivarannaga, piiniamännid ranna ääres, metsikud lainejänkud mere peal. Julgustav oli siiski näha, et lainejänkude vahel hüppavad rõõmsad inimesed, ja muidugi kivikolinat ka ei kostnud, nagu Nice'is, kus samasugused lainejänkud eelmisel aasatal minu prillid nahka pistsid. Nii siis hüppasin varsti minagi rõõmsalt lainetes, alguses põlvini vees, pärast julgesin juba sügavamale ka minna.
Teisel päeval võtsin pähe otsida üles matkarada, mis sealsamas mererannas pidavat olema ja tegema tiiru Urbino tiigi ääres, kus pidavat saama näha palju linde ja muud imelist faunat ja floorat. Järgisin turismiinfost saadud brožüüri juhiseid küll, aga õiget rada ikka üles ei leidnud, pagan teab, kuhu see kadus... Selle asemel matkasin vapralt mööda kodust kruusateed, igal võimalusel keerasin väiksema haru peale (koostades mõttes paaniliselt kaarti: vasakule, vasakule, paremale, vasakule...) ja jõudsin lõpuks lausa võsavahelise rajani, mis, kae imet, viiski tiigini. Võsavahel lootsin lõpuks ometi kuulsat korsika metssiga kohata, aga ei halligi. Ainult sisalikud sibasid ringi, nagu igal pool, uudisena olid poriloikudes ka konnad.
Tiik lõhnas nagu meri, ja tõesti, üks lind lendas ka tiigi kohal, suur lind. See nähtud, keerasin otsa ümber, pildistasin üles võsa, konnad, männid ja arbuusid (tegelikult maasikapuu viljad) (pilte näeb siin) ja veetsin ülejäänud päeva mere ääres peesitades.