Zen

Perenaine rääkis juba pühapäeval, et tore ja lapsega läbitav 800-meetrine matkarada läheb otse tema värava kõrvalt läbi naabri aia jõe äärde. Ja et raja lõpus saab läbi jõe sumada vana veskit vaatama ning jõe sügavamas kohas ka ujuda. Kõlas jõukohaselt, mõtlesime viimase siinse päeva hakatuseks raja läbi jalutada. Läksime nii-öelda käed taskus ja mütsiga lööma. Kummisussid olid õnneks siiski kaasas, jõest läbisumamine toimus pigem nagu kogu aeg ja juhtus varem, kui kirjelduse järgi oleks arvanud. Aga lõpuks oli rägastikus puie all kaunis veesilm (nii palju jahe, et ujuma lõpuks ikkagi ei läinud, pealegi olid seal vesiämblikud). Keskpäevavalgus peegeldus sealt vastu, üle tammi vahutas mägedest vett juurde ja teisest otsast voolas omasoodu üle kivide mere poole (seal ta veel ei tea, et mere ääres lõppeb jõgi lihtsalt ära - on üks suur loik, optimismi mõttes võib oletada, et sealt poeb vesi rannakivikeste vahelt merre).

Istusime ja vaatasime seda vett, puud tegid otsekui koopa, palav ka ei olnud, keegi meid sealt kätte ei saanud, hea rahulik oli olla.

Aga homme peab jälle inimeste sekka minema.

Õhtul püüdsime ka väheke aklimatiseeruda, sõime San Fiurenzus õhtust. Söök oli hea ja koht muhe, aga perenaine (või ettekandja, ei saanud aru, aga poeetilisem on kujutleda, et perenaine) jõudis juba Mariannet kõrva tagant sügamas käia ja seltskondlisi märkusi teha. Me just olime hommikul üksteist õnnitlenud selle puhul, et oleme leidnud siit lõunamaalt koha, kus otsemaid teisele inimesele külge ei tulda. Aga noh, turistile võib-olla võib.