Sellist nõu andis Marianne ja nõnda talitasingi. Oraaž saabus pisut pärast õhtusööki. Pisut enne õhtusööki oli meil veel uljas mõte minna merikajakiga sõitma. Võtsime aerud õlale ja päästevestid kaenlasse ning sammusime mere äärde kajakke uurima. Kajakid olid kenad küll, aga meri viskas tõusva tormituule ning võib-olla ka Maa kaaslase Kuu toetusel randa raevukaid murdlaineid, millest igaüks vedas kolina järgi otsustades kaasa mitut tonni munakive. Taolistest kividest on siin nimelt rand. Nagu Nice'is, ainult et tumedam. Võib-olla sellest nimi Marina di Negru.
Igatahes kajaki jätsime heaga kaldale, vaatasime niisama merd ja mängisime koeraga, kes meid väsimatult mingi kaikaga togis, kuni tema meeleheaks seda kas tiriti või talle loobiti. Koer oli ka üsnagi Negru. Ja hüppas kaunisti üle murdlainete, kui kaigas merre kippus. Pärast oli silmini vetikane, aga paistis rahul.
Ja siis, pärast õhtusööki, tuli oraaž. Lõi välku ja müristas ja vilgutas laelampi, kuni kustutas selle sootuks. Siis oli pime. Välja arvatud välkude ajal. Naabermaja elanikel näisid olevat küünlad. Meil olid ka, me olime nad juba esimesel päeval üles leidnud, aga polnud neid millegagi süüdata. Kõige kauem pidas vastu tänavavalgustus jõe ääres, kumas teine hubaselt läbi tilkuvate puude. Lõpuks kustus seegi. Aga see-eest tuli perenaine vihmavarjuga uurima, kas meil on millegagi endale tuld näidata, ja tõi meile välgumihkli. Selleks ajaks oli küll naasnud ka elekter ja perenaise hoiatustele vaatamata ei ole enam lahkunud, aga nii meil on lisaks elektritulele nüüd ka küünlad laual - igaks juhuks. Et kui valgus jälle läheb, ei peaks otsima. Äike seepeale mõistagi pani üle mere plehku.
Inscription à :
Publier les commentaires (Atom)
Aucun commentaire:
Enregistrer un commentaire