201*

Eile uurisime pisut majatagust mäge ja rada. Jõudsime ka mere äärde, kus akna taga kohisev jõgi lihtsalt kivide vahele sumbub ja kus kivisel rannal seisab vana vahitorn. Pärast käisime ühes natuke suuremas linnas jalutamas ja esmatarbekaupu soetamas. Tee, midapidi me pimedas olime sõitnud, mõistmata tegelikult, milline on ümbritsev maastik, osutuski kitsaks, kuid see-eest väga käänuliseks teeks mäeserva peal. Üks meist kiljus ka seekord suurima rõõmuga. Päevavalges leidsime tee äärest ka ilusa liivaranna, kus saime ujuda. Vesi oli selge, soe ja sõbralik. Ja me polnud sugugi ainukesed suplejad.

Pererahvas on kena, vähe sellest, et saabudes oli meid ootamas korv moosi, siirupi, kreeka pähklite, mirdiokste ja kohalikku toitu tutvustavate materjalidega, varustasid nad meid ka tomatite, basiiliku ja tee tarvis mündi- ja vervenne'ioksakestega ning jagasid soovitusi matkaradade ja muude vaatamist väärt kohtade kohta.

Täna matkasimegi lähimasse mägikülla, kus olid isegi mõned inimesed nähtaval ja lambad kirikaia taga, kuid sellega üldiselt vaatamisväärne ka piirdus. Ega me palavuse tõttu väga ei pingutanud ka selle nimel, et leida üles kõik inventarinimekirjas olevad nelinurkse põhiplaaniga 18. sajandist pärinevad majad. Küll aga sai sinnaviivalt teerajalt pidevalt imetleda hunnituid vaateid mäele ja merele, nagu reklaamis oli lubatud.

* 201 sisalikku loendas Marianne selle nii kahe ja poole tunnise matka jooksul mägikülla ja tagasi.