Ja ega meiegi pole eriti midagi teinud

Viimased kaks päeva oleme üsna ühemõtteliselt suvitanud.

Eile sõitsime lähimasse külla, Nonzasse, kus pidi kirjanduse andmetel olema lastele sobilik väikse lainega liivane rand. Oligi, kuigi esimene mõte mäelt rannale vaadates oli: asfalt!? Tegelikult oli tegu siiski tumedate kivikestega, mis serpentiinikaevanduse jäätmetena kaljulõhedesse ja merre on visatud. Rand ise oli tõesti väikse lainega ja üsna mõistlikult sügavnev, kuid randa ja sealt ära sai ainult kolepikka treppi pidi, eks see seletas, miks me seal ilmatu pikal rannal peaaegu ainukesed suplejad olime. Päikse käes kuumaks köetud kivid soojendasid mõnusasti konte ning proovisime ka Kleio snorgeldusvarustust. Ilmnes, et ka vees võib kõrgust karta, vaevalt paarikümne meetri kaugusel kaldast oli kõhu all juba ebamugavalt palju vett ja põhi kadus aina kaugemale.

Marianne kirjutab: pärast kui olime tagasi jõudnud sõitsime alla randa kahe mõttega. esimene oli selline, et kui sõita alla randa saaks vaadata kas on väike või suur laine. teine mõte oli see et kuna tagasi jõudes nägime et teiselt poolt maja juurde ei saa läksime alla sest meil tuli mõte et me saaks ühtlasi ka auto ümber pöörata. kuna laine oli väike võtsime ülevalt aerud ja päästevestid ning vahetasime märjad ujumisriided kuivade vastu seda mõttega et kui paat peaks kummuli minema. kui me randa kõigi vajalike asjadega jõudsime oli laine endiselt väike. kui olime päästevestid selga saanud paigutasime ennast kajakkidesse ja saatsime esimese kajaki mis oli ühe inimese jaoks merele. kui nägime kuidas sellega sõita arutasime seda veidi veel kui kõik oli selge võis näha ka teist kajakki merele minemas. pärast oli küll veidi tegemist kajaki kaldale saamisega kuid kui olime kaldale saanud võis üsna pea näha nelja inimest (üks neist üsna väike) merre minemas.

Kristel jätkab: Täna sõitsime risti läbi poolsaare, tutvusime ka teise kaldaga ning suplesime kaunis põhjaranniku lahes, kust avanes klassikaline Vahemerepuhkuse vaade sinisele merele ja majakaga saarele. Koduteel põikasime ka sadamasse, kus pidi kella nelja ja viie vahel pärastlõunal olema vaadata sadamasse saabuvaid kalureid. Tea, kas polnud kell õige või oli hooaeg vale, kuid kaluriparvede asemel oli näha vaid üht võrkulappivat kalameest. Seda, kas võrgus ka midagi oli, meieni ei paistnud.
Marianne: pärast seda jätkasime teekonda öömajale. teekonnal tegime veel ühe peatuse kuna nägime postkasti ja mõtlesime et peaks siis oma kirjad sinna panema sest kõik postkontorid mida me olime näinud olid kinni. kui me kohale jõudsime oli jälle sama asi me ei saanud sealt poolt üles (loomulikult ei hakanud proovima mine tea millega see lõppeks). sõitsime jälle alla ja ujusime (nagu eilegi). siis pöörasime ümber ja sõitsime tagasi sinna kus ööbime.