lennuk jõudis saarele pool tundi varem, aga kasu sellest polnud, lennujaamatöötajad nimelt lahendasid ülearuse aja probleemi (kui see oleks olnud) tõhusa lorutamisega, sest kohvrite lindini toimetamiseks Figari minilennujaamas kulus neil pool tundi. (juba enne kui kohvrid meieni jõudsin, hakati uusi inimesi lennukisse laskma)
järgmine tund kulus autorendisabas, sest loomulikult tahtsid kõik teatud odavlennufirmaga lennanud inimesed autot sellest firmast, mida odavlennufirma odavalt pakkus.
lõpuks siiski jõudis minu kord kätte, anti autovõti ja leht, kus kõik kriipsud üles loetletud. lapsetooli küsimise peale viitas tädi toanurka, et võtku ma sealt ise, milline meeldib. kõigepealt otsisin, et oleks ilus, aga ilmnes, et tuleb leida selline, millel kõige vähem plekke on.
lapsetool autos, matkasaapad väiksemate vastu vahetatud ja kriipsud auto peal üle vaadatud, sai lõpuks alustada teekonda läbi terve saare.
paistis ilus saar jah, niikaua kuni midagi näha oli. pärast oli lihtsalt tee, kohalikus mõttes ilmselt suur maantee, viimased kilomeetrid enne Bastiat lausa kaherealine, ent vahelduse mõttes siiski tihedalt ringteedega varustatud. 3 km kiirteed ja siis ringtee, jälle paar kilomeetrit kiirteed ja ringtee. huvitav ja vaheldusrikas kahtlemata.
pärast mõningast kesklinnaotsimist Bastias parkisin ennast siiski sadamasse ja käsutasin ülejäänud reisiseltsilised ka sinna. ja nad tulidki, kohvreid läbi porilompide vedades (bastiat oli torm laastanud), pitsakarbid süles. need tegid minu näljasele ninale suurt rõõmu:)
järgnes pikk häälepaelte trenn, risti läbi saare põhjatipus oleva poolsaare ja siis tükk maad merekallast pidi. pimedas polnud küll pooltki nii hirmus kui valges oleks olnud, ei näinud seda, kui serva peal me just oleme ja kui maaliline kukkumine meid ootaks. aga kisamast see meid siiski ei takistanud;)
pärast mõningast ekslemist ja paari kitsal-mägiteel-ümberpööramist leidsime taskulambiga onu, kes meid teeotsal ootas ja näitas kavalalt peaaegu püstloodis mööda mäekülge üles keerduvat rada, mis majani pidavat viima. ma arvasin naiivselt, et küll ma hakkama saan, aga poole mäe peal siiski selgus, et ei saa. hoog oleks pidanud suurem olema, seletas onu ja võttis roolimise üle...
isiklike saavutuste tabelisse võin kirja panna, et täna õnnestus mul mäekülje peal ümber pöörata, alla saada ja pärast üles ka. olen uhke:)
Inscription à :
Publier les commentaires (Atom)
rooli üle võtnud onu kõigepealt nagu lihtsalt lasi auto tagurpidi mäest alla veerema, mainides möödaminnes, et ega teisiti ei saa, kui tuleb jälle välja tagurdada. ametlikus protokollis ta oleks võib-olla väitnud, et tunneb seda teed nii hästi, et ei peagi vaatama, aga tegelikult neil on selle teega mingi sõbratehing ja ju see tee sealt läheb, kust neil vaja on. üles minnes noogutas rahulolevalt selle koha peal, kus kurvi tagant üldse midagi ei paistnud, andis gaasi ja ütles: peamine on mitte hoogu maha võtta.
RépondreSupprimer